. aprillil Postimehes ilmunud Heido Vitsuri oli lõik:
„Pool sajandit tagasi oli mul võimalik saada oma kursusekaaslaselt, kelle ainukeseks arvutusmasinaks oli algul arvelaud ja hiljem klahvarvuti, teada mistahes külakooli mistahes kulutuste suurus mistahes artiklite lõikes, aga ka õpetajate arvu, nende koormuse, õpilaste ja klasside (sealhulgas liitklasside) arvu jne, et neid andmeid siis maakondade lõikes omavahel võrrelda. Muuseas, ta oli rahandusministeeriumis ainuke, kes tegeles üldhariduskoolide finantsidega.“
Aastal 2024 on Haridus- ja teadusministeeriumis, vaatamata kõigi aegade suurimale töötajate arvule, segadus ja keegi mingeid summasid haridusrahast saab. Et üldse mingit sotti saada, et kuhu Eesti haridusraha kulub, tuli palgata pooleks aastaks endine haridusminister analüüsi tegema. Ning kuigi lõppanalüüs oli parem ja informatiivsem kui ma kartsin, on ka see kõigest väga üldine helikopterivaade.
Haridussüsteemiga pikemalt kokku puutunud inimesed kinnitavad kui ühest suust, et veel nullindatel oli Haridusministeeriumis olemas üks inimene, kelle käest sai infot kui palju mingi aine õpetajaid mis koormusega kuskil tööl on, kus keegi puudu on, mis on järgmise 5a prognoos (arvestades vanuseid) jne. Aastal 2024 Haridus- ja teadusministeerium, et “kuna õpetajate puudus on pidevas muutumises, on täpset arvu keeruline öelda” ja et tegelikult see polegi nende asi seda teada.
Kuidas on võimalik juhtida ükskõik millist organisatsiooni, omamata head ülevaadet oma kahest põhilisest ressursist – inimesed ja raha – jääb ilmselt enamusele arusaamatuks. Kuidas Haridus- ja teadusministeeriumi täidab nii oma nende endi seatud lähiaastate peamist eesmärki – tagada Eestile piisavalt professionaalseid haridus- ja noortevaldkonna töötajaid – on veel müstilisem. Kõige selle juures ei saa jätta imestamata, et mis on juhtunud viimaste kümnendite jooksul? Miks me oleme jõudnud olukorrast, kus üksikud inimesed suutsid kogu vajalikku infot hallata, olukorda, kus kõigi aegade suurim haridussüsteemi haldusaparaat ei oma asjadest ülevaadet? Ja miks väidab see aparaat, et ta tegeleb nii paljude oluliste asjadega, kuid haridussüsteem ise paistab koost lagunevat?
Aruteludes, mis lahkavad avaliku sektori haldusvõimekust, on korduvalt olnud teemaks, et viimase 10-15 aasta jooksul on kadunud kontroll kulude üle. Mina arvan, et kadunud on midagi sootuks olulisemat – võime näha suuremat pilti, teha vahet olulisel ja ebaolulisel ning seada asjadele prioriteete. Puuduv kontroll kulude üle on lihtsalt üks tagajärg.
Pea kogu avalik sektor tegeleb liialt palju asjadega, mis on eraldi võttes küll kasulikud, kuid sellised, mida me tegelikult endale lubada ei saa. Jah, nendel tegevustel võib olla väga konkreetne kasu, isegi positiivne ROI jpm, kuid nende arvelt jäävad tegemata palju olulisemad asjad, sest neile ei jätku enam ressursse.
Kõigi ressursid on alati piiratud – lisaks rahale ka inimesed, aeg jpm. Me ei saa endale kunagi lubada kõiki neid toredaid ja häid asju, mida me tahame ja vajame. Me kõik peame elus tegema valikuid, hoolitsema oluliste asjade eest esmajärjekorras ning leppima sellega, et paljud asjad jäävadki tegemata. Kuigi mulle tuleks kindlasti väga kasuks rohkem lugemist, õppimist ja mu hobi vajaks hädasti paari suuremat väljaminekut, ei saa ma seda teha oma pere ja laste heaolu arvelt – kõigepealt täis kõhud, katus pea kohal ja soe tuba ning alles siis võib vaadata muid asju.
Kui see võime prioriteete seada kaob võimupositsioonil olevatel inimestel, on see veel eriti halb, sest siis saab raisata paljude inimeste aega ja ressurssi korraga. Parima illustratsiooni avaliku sektori suhtumisele hiljuti Tööinspektsioon, kes nõuab ka ühe kodust töötava töötajaga firmadelt põhjaliku töökoha riskianalüüsi tegemist, kleebist töökohale infoga kes vastutab firmas tööohutuse eest jpm. Kas riskianalüüs on kasulik asi? Loomulikult! Ma arvan, et me kõik võidaks ohutuses, kui mitte ainult firmad vaid ka kõik eraisikud teeks enne iga uue tegevuse alustamist riskianalüüsi. Aga me ei tee seda, sest see ei ole mõistlik – see tuleks olulisemate asjade arvelt.
Haridusminister Kristina Kallas hiljuti Delfis vastuseks Kersti Kaljulaidi : „Mitte keegi ei saa öelda, et neid tegevusi pole vaja“. Ma vaidlen kategooriliselt vastu, sest nii Kersti Kaljulaidil, minul kui ka paljudel teistel on täielik õigus seda öelda. Haridusminister peaks mõistma, et haridussüsteemil on tegelikult ainult üks oluline eesmärk – anda head haridust. Ning selle eesmärgi saavutamiseks on hädavajalik ainult üks asi – professionaalsed õpetajad klasside ees.
Me oleme olukorras, kus meil ei ole juba pikemat aega klasside ees piisavalt õpetajaid. Kümnetel tuhandetel lastel on klassi ees vähemalt mõni hädapärane asendus – emakeeleõpetajana kooli psühholoog, füüsikaõpetajana kunstiõpetaja, matemaatikaõpetajana 1. kursuse tudeng jpm (kõik on reaalsed näited reaalsest elust). Kõik avalikult kättesaadavad andmed näitavad täiesti üheselt, et olukord läheb veel palju halvemaks, sest järgneva kümnendi jooksul lahkub puhtalt vanuse tõttu haridussüsteemist umbes kolmandik õpetajatest. Tõenäoliselt veel rohkematel on lastel on probleem sellega, et nende ületöötanud õpetajatel ei jätku lihtsalt jõudu tegeleda nendega nii palju kui vaja oleks.
Selles olukorras on kõigil õigus öelda, et sadade inimeste tegelemine eksamite korralduse ja vormiga, õppekavadega, akrediteerimistega jpm ongi mitte ainult ebavajalik, vaid konkreetselt kahjulik. Jah, just nimelt kahjulik, sest ma vean kihla, et märkimisväärne osa HTM-i ja HARNO tegevustest tegelikult suurendab niigi ülekoormatud õpetajate kohustusi ning koormust. “Aga nii peabki olema” suhtumine näitab lihtsalt haridussüsteemi juhtimise võimetust eristada olulisi tegevusi ebaolulistest.
Mitte miski haridussüsteemi juhtimises ei ei saa ja ei tohi olla olulisem eesmärgist saada klasside ette pädevad õpetajad, kes järjepidevalt lastega tegeleks. Olulised asjad kõigepealt. Hea algus oleks seegi, kui me ei peaks enam ajakirjandusest lugema seda, et Haridus- ja teadusministeerium ei tea kuhu kulub raha ja kui palju õpetajaid meil on.
PS. Mis puudutab haridusministri kommentaari, et pool HARNO töötajaskonnast on hariduslike erivajadustega laste nõustajad, siis sellel teemal olen ma juba ühe