Omaenda naiivsuse tõttu olen ma jälle sattunud jamasse, kus ma pean midagi ütlema. Kui ma Edisoni roboti avastasin, ei olnud mul mõttes muud kui et kuidas oma tüdrukutele seda tutvustada. Kui ma materjale ja tarkvara tõlkima hakkasin, ei olnud mul ikka veel midagi muud mõttes kui et kuidas panna oma laps seda lugema ja loetud teksti tähenduse üle mõtlema (tekstist arusaamiseks nimetati seda vanasti). Isegi siis, kui ma lubasin hakata lapse klassikaaslastele robootika ringikest tegema, ei olnud seal taga muud kui soov enda last rohkem motiveerida. Aga loomulikult ei lubanud minus pesitsev maailmaparandaja tekkidagi küsimusel, et mida edasi – kõik tehtud töö sai avalikuks tehtud ja sellega endale järjekordne häda kaela tõmmatud. Eestlased teevad massiliselt Edisoni grupioste, maaletoojagi tekkinud, koolitatakse õpetajaid ja … Iga kolmas mu teretuttav alustab vestlust stiilis “Kuule, ma kuulsin, et sa tegeled miskite laste robotitega? On need head? Parem kui LEGO Mindstorms?” Nagu ikka elus enamasti, pole sellele üheselt vastata võimalik.