Hiljuti ilmunud inimarengu aruanne tõstis ka noorte inimeste vaimse tervise valimiskampaania teemaks, kuid järgnenud arutelu ja lubadused on valmistanud tõsise pettumuse. Kõigi poliitikute suust ja sulest tuleb tavaline ümmargune jutt: „toetame programme“, „töötame välja strateegia“, „eraldame“, „kohustame koole“ jne. Ja muidugi „rohkem psühholooge kooli“, sest vaimse tervisega tegelevad ju nemad? Mida rohkem ma neid arutelusid kuulan ja loen, seda rohkem veendun, et inimesed ei saa tegelikult üldse aru, millest nad räägivad. Isegi eksperdi nime all esinevad inimesed paistavad tõsimeeli uskuvat, et kooli probleem on selles, et seal on liiga vähe vaimse tervise spetsialiste.