„On aga lubamatu süüdistada eksamite tulemustes õpilasi olukorras, kus ei kukkunud läbi mitte mõni üksik õpilane, vaid pool üheksandikest. See näitab koolipoolset tegemata tööd. Kas ei ole tagatud õpilastele piisavalt head tuge aine õppimiseks või ei tekita õpetaja õpilastes motivatsiooni õppida. Õpimotivatsioon ei ole midagi, millega sünnitakse või mida õpilane omal vabal tahtel pidevalt muuta saab, vaid midagi, mille peab tekitama õpilases õpetaja.“
Mul on kahju, aga ma olen sunnitud teatama, et Teid on petetud – maailm ei tööta nii.
Muidugi saan ma suurepäraselt aru kust Teie suhtumine pärit on. Ka mina oleks kooliõpilasena kindlasti soovinud oma ebaõnnestumised teiste kaela ajada. Ning kui mulle oleks antud selleks võimalus, oleks ma tõenäoliselt seni arvamusel, et nii asjad käivadki.
Õnneks teadsid mu vanemad, et minu väärtushinnangute eest vastutavad ainuüksi nemad ning isa sõnastas mulle juba päris varakult tema ja eelnevate põlvkondade akumuleerunud suhtumise haridusse ja kooli. Need sõnad on paljude teiste seas ühed olulisemad, mis ma talt oma eluteele kaasa sain:
„Klass ei ole koht, kus üks inimene peab paljusid teisi õpetama. Klass on koht, kus paljudel on võimalus korraga ühelt inimeselt õppida. Sa võid seda võimalust mitte kasutada, kuid see on sinu isiklik valik. Ning ainult sina vastutad oma valikute tagajärgede eest. Õpetaja ei meeldi? Ta ei peagi sulle meeldima, ta pole seal selleks. Õpetaja on seal selleks, et saaksid temalt õppida.“
Motivatsioon ja suhtumine on Teie omad ning selle eest vastutate Teie ise. Põhimõte, et iga inimene vastutab ise oma käitumise ja sõnade eest, on vaba ja demokraatliku ühiskonna alustala. Parimal juhul vastutavad Teie õpimotivatsiooni (nagu piiratult muudegi tegude) eest Te vanemad ning seda maksimaalselt Teie 18-aastaseks saamiseni. Edasine on aga täielikult Teie enda vastutada ja teha.
On aga kurb, et sarnased süüdistused õpetajate aadressil pole üldse erand. Arvamust, et kõigi probleemide eest meie ühiskonnas vastutavad kool ja õpetajad, jagavad meie ühiskonnas paljud. Seda teevad muuhulgas ka lapsevanemad, ametnikud, riigijuhid, ettevõtjad ja mõnikord isegi õpetajad. Ning on ääretult traagiline, et selline suhtumine õpetajatöösse on muutunud ka haridussüsteemi juhtimise osaks. Koolijuht Indrek Lillemägil on selle kohta hea termin – haridussüü. Mina oleks veelgi karmim ja ütleks otse välja, et see on kiusamine. Kohustust kanda vastutust asjade eest, mille eest inimesed ise vastutada ei saa, pole võimalik muud moodi nimetada.
Ma olen muidugi väga hästi teadlik, et nii mõnelgi Teist on tunnis klassi ees inimesed, kes seal olema ei peaks. Ma tean väga hästi ka klasse ja koole, kus mõnes tunnis pole üldse klassi ees kedagi. Ning ma tean väga palju suurepäraseid õpetajaid, kes ei tule ülekoormuse tõttu enam oma tööga nii hästi toime kui võiks. Aga see kõik on juba tagajärg. Sest meil pole enam lihtsalt piisavalt inimesi, kes sooviks olla õpetajad.
Demokraatliku ühiskonna põhialuste hulka kuuluvad ka inimeste vabadused – muuhulgas vabadus lahkuda, kui nendega käitutakse nii, nagu neile ei meeldi. Mitte kellelegi ei meeldi, kui nad peavad vastutama kellegi teise tegude või tegemata jätmiste eest. Mitte keegi ei pea taluma kiusamist ka siis, kui see on ühiskondlik norm. Ka siis, kui nende hetkel valitud elukutseks on õpetaja.