. aprillil Postimehes ilmunud Heido Vitsuri oli lõik:
„Pool sajandit tagasi oli mul võimalik saada oma kursusekaaslaselt, kelle ainukeseks arvutusmasinaks oli algul arvelaud ja hiljem klahvarvuti, teada mistahes külakooli mistahes kulutuste suurus mistahes artiklite lõikes, aga ka õpetajate arvu, nende koormuse, õpilaste ja klasside (sealhulgas liitklasside) arvu jne, et neid andmeid siis maakondade lõikes omavahel võrrelda. Muuseas, ta oli rahandusministeeriumis ainuke, kes tegeles üldhariduskoolide finantsidega.“
Aastal 2024 on Haridus- ja teadusministeeriumis, vaatamata kõigi aegade suurimale töötajate arvule, segadus ja keegi mingeid summasid haridusrahast saab. Et üldse mingit sotti saada, et kuhu Eesti haridusraha kulub, tuli palgata pooleks aastaks endine haridusminister analüüsi tegema. Ning kuigi lõppanalüüs oli parem ja informatiivsem kui ma kartsin, on ka see kõigest väga üldine helikopterivaade. Continue Reading →