Mure noorte inimeste vaimse tervise pärast on kasvanud paanikaks. Meditsiinisüsteemi eesliinile lükatud toimuvat praegu kõige lähemalt ning minagi tunnen mitut, kes ütlevad, et nende kabinetti siseneb iga päev teiste patsientide seas ka mõni psüühikaga kimpus noor. See ei ole enam lihtsalt suur probleem, see on epideemia. Avalik arutelu keskendub nutiseadmetele ja sotsiaalmeediale, kuid ma olen päris kindel, et see pole tegelikult meie suurim probleem. Peamine probleem on selles, et me elame ühiskonnas, kus me oleme lakanud andmast noortele vajalikke teadmisi ja oskusi, et vaimse tervise probleeme ära hoida ning nutiseadmed ja sotsiaalmeedia on kõigest üks tükk pusles.
Üldine arusaam Eesti koolist paistab olevat, et kuigi matemaatikaga on natuke probleeme, on õppimisega meil asjad tegelikult väga hästi, sest me oleme endiselt maailmas PISA tabeli tipus. Ei, meil ei ole asjad hästi. Haridussüsteem, kus ainult viiendik põlvkonnast suudab ületada lävendi, mis veel põlvkond tagasi oli kohustuslik kõigile keskhariduse omandanutele (laia matemaatika eksam vähemalt hindele “kolm”) ning Taltech peab insenere koolitama gümnaasiumilõpetajatest, kes lihtsustavad (a + b)² = a² + b², ei kvalifitseeru olukord kuidagi “heaks”. Jah, me võime olla tipus, kuid väga tõenäoliselt oleme me seal ainult selle pärast, et meil on veel väike sisserändajate osakaal ja me haridus on vabalanguses koos ülejäänud maailmaga. Isegi maailma tippülikoolid räägivad juba mõnda aega sellest, et neile jõudvad noored on , ei oma elementaarseidki ning ka Harvard on sunnitud sisse seadma . Saksamaal on 15-aastaste osakaal, kelle saksa keeles lugemisoskus ei vasta isegi miinimumnõuetele, juba ning sarnaseid uudiseid on täis põhimõtteliselt kogu Lääne kultuuriruum. Keegi ei arva, et nutiseadmed ning sotsiaalmeedia pole olulised mõjutajad, aga järjest rohkem on hakatud rääkima ka sellest, et kõige suuremat rolli mängib see, mida on endaga kaasa toonud 21. sajandi kasvatus- ja haridusteaduse uuendused, eelkõige õpilasekeskne lähenemine.
Sajandi esimesel kümnendil põhimõtteliselt kogu Lääne kultuuriruumi vallutanud õpilasekeskse lähenemise keskmes on idee, et laps on loomult õppija, sest laps õpib ju täiesti iseseisvalt kõndima, hüppama, jooksma, rääkima ning miks ei peaks sama juhtuma lugemise ja integraalarvutusega? Kooli ja õpetaja rolli nähakse peamiselt innustamises ning õpikeskkonna loomises, kus laps tunneb end eelkõige vabalt ja hästi, kus ta leiab oma sisemise motivatsiooni ning loomulik tung maailma avastada ja õppida õitsele puhkeda saab. See arusaam lapsest, koolist ja õppimisest alavääristab otsest juhendamist, harjutamist ja pähe õppimist ning kui laps ei õpi, on süüdi kool, õpetajad () ja vale keskkond. Üks kesksemaid tõestusi seniste koolihariduse praktikate vastu on fakt, et kui me paneme kooli 6-aastase uudishimuliku ja õpihimulise lapse, siis juba põhikooli lõpuks pole sellest uudishimust enam . (Ma tean, et ma lihtsustan siinkohal korralikult, aga artikliformaat võimaldab keskenduda ainult põhilisele ning ma soovitan lugeda artikli lõppu lisatud viiteid.)
Kuigi idee iseseisvalt õppivast lapsest meeldib kindlasti väga paljudele, ei vasta see romantiline arusaam lapsest ja õppimisest paraku lihtsalt tõele. Jah, me õpime päris iseseisvalt liikuma ja suhtlema, sest vajadus nende oskuste järele on eksisteerinud sadu tuhandeid aastaid ning meile juba geenidega kaasa antud. Kuid kirjakunst on kõigest mõnituhat aastat vana ning integraalarvutusel pole sedagi ette näidata. Idee, et lastele on looduselt kaasa antud tung lugema ja kirjutama õppida ning matemaatikat avastada, on lihtsalt naiivne soovmõtlemine. Vastupidi – kõik need teadmised ja oskused, mida meile geenidega kaasa pole antud, vajavad palju süstemaatilist ja otsest juhendamist, aastatepikkust tööd, õppimist, harjutamist ja ka paljude asjade lihtsalt pähe ajamist.
Me elame tekstipõhises kultuuris. Enamus inimkonna teadmuse siirdest vajab keerulise abstraktse teksti (de)kodeerimise oskust. Kui me jätame kõik selle juhendamise ja harjutamise töö tegemata, jätame noored ilma võimalusest selles siirdes osaleda. Me võime ükskõik kui palju reklaamida lastele arsti ja inseneri elukutset, investeerida raha ja aega õppekavadesse, kuid noortest, kellele me oleme põhioskused andmata jätnud, ei saa arste ja insenere. Me jätame nad ilma oskusest olla see, kes nad tahaksid olla ning maailma ja selle muutumist mõista. Põhioskuste puudumisel on probleemid maailmas hakkama saamisega ning vaimse tervisega täiesti paratamatud, sest just need oskused on hädavajalikud meie väga fundamentaalsete baasvajaduste rahuldamiseks – kompetentsi (“ma saan aru”) ja autonoomia (“ma tulen toime”) vajadused. Kogu maailmas noorte seas levivad vaimse tervise probleemid pole niivõrd asi iseeneses, vaid peamiselt tagajärg – nende põhioskuste puudumise tagajärg.
Õpilasekesksele lähenemisele keskendunud haridussüsteem jätab lapsed neist oskustest täiesti sihilikult ilma. Lapsed ei õpi tekstiga töötama mitte ainult selle pärast, et nad vahivad ainult tiktokke, vaid ka selle pärast, et kool ei üritagi enam neid sundida lugema ja õpikuga töötama, sest sundimine on julm ja lapsed peaks kuidagi ise seda tegema hakkama. Lapsed ei õpi abstraktselt mõtlema mitte ainult selle pärast, et neil on sotsiaalmeedia ületarbimisest tingitud ajukahjustused, vaid ka selle pärast, et selgete ülesannete lahendamise ja harjutamise asemel tunnis mängimisele, ümberpööratud klassiruumile, avastusõppele, muutunud õpikäsitlusele, grupitööna valmivatele esitlustele ja plakatitele jms köitvatele asendustegevustele keskendunud kool ei suuda lastele vajalikke põhioskusi anda. Ka suur osa viimastel aastatel käsitletud haridusprobleemidest on suurel määral seletatavad just selle suutmatusega.
Lapsed on koolis õnnetud? Kas teie ei oleks lapsena õnnetu, kui teil on pidev probleem sellega, et te ei saa aru, mida teilt tahetakse ja kui te ei tunne lihtsalt end teadmisi ja oskusi omandavat? Kui samm sammult selgesõnalise seletamise ja juhendamise asemel kirjutab õpetaja tahvlile mingid teile tundmatud matemaatikavalemid ja ootab, et te hakkaks avastama, kuidas neid kasutada saab? Või annab õpetaja koduse ülesande “Vaadake neid Youtube videosid ja mõelge midagi sama lahedat välja”? (Mõlemad näited on reaalsest elust.)
Õpilaste koormus on suur ja palju on õppida? Kesiste põhioskustega ongi iga õppimine raske ning see võtab kaua aega. Ja kus need õpilased peaksidki oma põhioskusi harjutama, kui õppetöö toimub peamiselt esitlusi vaadates/kuulates, kohustuslik kirjandus koosneb ühest raamatust aastas õpilase omal vabal valikul ning viies matemaatikaõpetaja kolme aasta jooksul üritab mänguliste meetoditega lapsi matemaatikast huvituma panna? (Jällegi kõik näited reaalsest elust.) Viimaste uuringute järgi suudab meil matemaatikaõpikuga isesesivalt töötada kõigest .
Õpetajate koormus on suur ning eriti noored lahkuvad kiiresti koolist? Õpetajate vaimne tervis ja tohutu kaadrivoolavus on mõlemad täiesti omaette artiklit väärt probleemid ja mul on tunne, et tegelikult piisaks üksi neistki, et olukorda katastroofiks nimetada. Kuid kas te kujutate ette missugune vaev on õpetada ükskõik mida õpilasele, kes ei suuda õpikuga iseseisvalt töötada ja loeb veerides? Nii lähevadki õpetajad kergema vastupanu teed, õppetöö taandub grupitöödele, plakatitele, esitlustele ja kahootidele, kuid perspektiivis see muidugi ainult suurendab nii koormust kui ka probleeme. Õpilasekeskne lähenemine on juba aastaid õpetajakoolituse aluseks ning kui sellise koolituse läbinud noored lähevad kooli ootustega, et see kõik toimib, kuid kogevad vastupidist, lahkuvadki nad kiiresti koolist. Loodetavasti enne lõplikku läbi põlemist.
Meil on järjest suurenev hariduslõhe? Õpilasekeskne lähenemine lööb kogu maailmas valusamalt just kehvema koduse taustaga õpilasi – neid, kes vajavad kooli tegelikult kõige rohkem. Paremini toime tulevad vanemad on tõenäolisemalt võimelised täitma auke, mida “avastusõpe” ja kaootiline koolikeskkond lastele jätab – seletades asju kas ise koduste ülesannete käigus või palgates eraõpetajaid. Iga neljas lapsevanem Eestis on .
Ma kindlasti ei väida, et see on ainus probleem, mis noorte vaimset tervist lõhub. Vahel tundub mulle, et me teeme ühiskonnana kõik, et noortest jumala eest ise hakkama saavaid inimesi ei kasvaks. Me paneme lapsed kasvama ülekaitstud keskkonda, kus nad jäetakse ilma oskustest konflikte lahendada, riske võtta ja . Me võtame neilt kohustuse vastutada, et nad kindlasti hädas oleks, kui nad seda kunagi tegema peavad hakkama. Me paneme nad pidevalt vahetuvate õpetajate ning igikestvate muutuste ja reformidega ebastabiilsesse koolikeskkonda, et neil mingit turvatunnet ja õpiharjumust ei tekiks. Me anname neile pihku narkootikumidega võrreldava mõjuga seadmed, et nende eneseregulatsiooni oskused võimalikult halvad oleks. Aga ma olen ka väga veendunud, et sõltuvus nutiseadmetest ja sotsiaalmeediast on samavõrra tagajärg kui põhjus. See on noore inimese võimalus põgeneda sellest maailmast, kus hakkama saamiseks tal oskused puuduvad. Ja noored ei ole selles süüdi, sest MEIE oleme lubanud tekkida maailmal, kus neile neid oskusi ei anta.
Kuid kuidas jääb tõestusega, et senised koolihariduse praktikad on olnud halvad? Me ju teame, et 15-aastastel on ju tõepoolest huvi õppimise vastu mõnikord pea olematuks kahanenud? Noored ei kaota tegelikult huvi õppimise vastu, vaid saavad juhtumisi selle vanuse kandis teismeliseks. Teismeliste huvi liigub lihtsalt oluliselt teistele teemadele – suhted, tunded, sõbrad, seksuaalsus jms. See on täiesti loomulik bioloogiline protsess ning loomulikud on ka sellega eaga kaasnevad segadus, apaatsus, viha, sotsiaalne ärevus jpm mõõdukad probleemid vaimse tervisega. Mis toob mind veel ühe näite juurde kui vildakaks on arusaam noortest ja nende arengust muutunud.
Just 15-16-aastased põhikooli lõpetajad on tihti kõige hapramas, segasemas ja õrnemas eas ning mida meie nendega teeme? Meie haridussüsteem on reformitud selliseks, et just selles eas noored inimesed peavad hakkama lõpuks oma kesiseks jäänud oskustega õppima (sest eksamid), tegema üldse esimest korda elus eksameid, tegema edasise elu suunavalikut, käima vestlustel, minema täiesti teise keskkonda ja … Ja siis veel imestame, et mis noorte vaimse tervisega lahti on? Me teeme ju kõik, et möllavate hormoonide ja mässava ajuga noored, kes vajaks sel ajal kõige rohkem stabiilset ja turvalist keskonda, tunneks end võimalikult halvasti?! Ma tean, et meil on inimesi, kes on gümnaasiumireformi üle kohutavalt uhked, kuid ma tean, et paljud haridustöötajad on minuga nõus – gümnaasiumireform on kõige rohkem haridust ja noorte vaimset tervist lõhkunud muutus 21. sajandi Eesti koolis üldse.
Ma olen ka täiesti nõus ja paljude teiste viimasel ajal ilmunud arvamusavaldustega, kus on juba välja öeldud – Eesti haridussüstseemis toimuv ning eriti selle juhtimine on oht meie riiklikule julgeolekule. Hariduse kriis ja noorte vaimse tervise epideemia on ühiskonna vaates sama olulised kui kliimakriis – väga pikaajalise mõjuga ning need ei lahene iseenesest. Aga ma ei ole nõus, et probleem on üksikutes teemades (kultuuriharidus), puuduvates vahendites (raha) või inimestes (minister). Meie probleem on väga selgelt süsteemne – meie hariduse juhtimine pole lihtsalt , ja , vaid rajaneb täiesti vääradel arusaamadel lastest, nende arengust ja haridusest üldse. Kui me seda sõgedust ja noorte inimeste tuleviku hävitamist ei lõpeta ning uuesti olulisele – hariduse ja põhioskuste andmisele – ei keskendu, ei suuda ükski kogus lastepsühhiaatreid meid aidata.
Oakley, Barbara and Johnston, Michael and Chen, Kenzen and Jung, Eulho and Sejnowski, Terrence, The Memory Paradox: Why Our Brains Need Knowledge in an Age of AI (May 11, 2025).
Available at SSRN: https://ssrn.com/abstract=5250447 or
Roger Partridge –
Briar Lipson –