Natuke tausta. Olen kolme koolitüdruku isa, IT firma arhitekt, saan sel aastal 50 ja tegin mõned aastad tagasi läbi informaatikaõpetaja magistriõppe 1. aasta. Pooleli jäi õpe mitmel erineval põhjusel, kuid avalikkuse jaoks on oluline üks – ma ei näe end enam kooli minemas, sest ma ei ole nõus niivõrd halvas keskkonnas töötama.
Et oleks kohe selge – mul ei ole mitte mingeid etteheiteid koolis töötavatele inimestele. Oh, muidugi on nende seas ka igasuguseid inimesi ja neidki, kes koolis olema ei peaks, kuid need on suhteliselt väiksed probleemid või lihtsalt personalipuuduse tagajärjed. Kooli tegelik probleem on sügav ja süsteemne – sellise koormuse ja stressiga töötavad inimesed ei saagi luua normaalset keskkonda; ei endile, kolleegidele ega õpilastele.
Sel sajandil on õpetajate ülesanded ja koormus ainult kasvanud ning pea kogu vastutus kooliealise lapsega tegelemisel lükatud kooli kaela. Põhimõtteliselt on taasiseseisvuse jooksul ära optimeeritud kõik lastega tegelevad institutsioonid, mis võtsid koolilt ära koormuse, et kool saaks tegeleda oma põhiülesandega – hariduse andmisega. Viimane suurem selline nihe on “kaasav haridus” – kõik, kes teoreetiliselt tavakoolis hakkama saaks, peavad seal ka hariduse saama. Eetiliselt absoluutselt õige, praktikas … tahtsime parimat, välja tuli nagu alati.
Probleem on selles, et kõikide nende kohustuste lisandumisega pole kaasnenud vahendeid nende kohustuste täitmiseks. Nii seadusandlik kui ka täitevvõim on kogu seda kohustuste liikumist vaadanud kui optimeerimisülesannet – kaotame ära mingid struktuurid, hoiame kokku kulusid ja anname kohustused koolile, kes niikuinii lastega tegelevad. See “asjad peavad hakkama nii toimima, sest meie otsustasime nii” käitumine pole kaugelt ainult haridusvaldkonna probleem ja on saanud võimuaparaadi käitumises mustriks. Näiteks lausus riigi peaprokurör mõni aeg tagasi Postimehele antud intervjuus sõnad, mis kirjeldasid prokuratuuri ja kohtute olukorda, kuid võiks vabalt käia ka kogu haridusvaldkonna kohta – „… pannakse juurde ülesandeid, oodatakse tulemusi, aga piisavaid ressursse selleks pole kunagi olnudki.“ (https://www.postimees.ee/7248586/andres-parmas-potentsiaali-per-e-minna-on-kovasti).
Kool on lõplikult murdumas ootuse all, et iga õpetaja peab olema lisaks aineõpetajale veel eripedagoog, psühholoog ja nõustaja. Igaüks neist on täiskohaga kutse, mis nõuab aastaid õppimist ja kogemust, kuid õpetaja peab valdama neid kõiki. Kui vaja, peab õpetaja täitma ka logistiku, ürituste korraldaja ja IT-abi tööülesandeid. Ning tegelikult tuleb olla ka tugiisikuks ja kasvatajaks kõigile neile lastele, kelle vanemad ei oska ei taha või ei saa oma ülesannetega toime tulla. Kõike seda peab õpetaja tegema ka siis, kui ta seisab juba puhtalt klassi ees 30 tundi nädalas ning selle jooksul käib ta klassiruumist läbi 400 õpilast. Ja ärme unusta, et kõigile õpilastele tuleb läheneda individuaalselt!
Need kohustused, mis õpetajatele on selga laotud, on lihtsalt ebainimlikud ning neil pole mitte mingit võimalust selle kõigega toime tulla. Mitte kellelgi poleks võimalust. 20 tundi klassi ees olevaks aineõpetajaks olemine on korralik täiskohaga töö ja kõik, mis sellele lisandub, on valdavale enamusele juba üle piiri ning kui sellega toime tullaksegi, siis juba millegi arvelt. Suur osa inimestest põleb lihtsalt koolis läbi ja lahkub. Ka neil, kes jäävad, pole tihti lihtsalt jaksu nende ees seisvate probleemidega tegeleda ning nad töötavad enda jaoks välja ellujäämisstrateegiad, mis ei pruugi kuigi head olla ei lastele ega kooli töökeskkonnale üleüldiselt.
On paratamatu, et sellise koormuse all kannatab ka kooli võime lastele haridust anda. Veel enam, ma olen veendunud, et see on omakorda osa probleemist ja tegemist on allakäiguspiraaliga – kooli vähenenud võime hariduse andmisega tegeleda suurendab õpilaste probleeme vaimse toimetulekuga, millega maadlemine vähendab kooli võimalusi tegeleda hariduse andmisega jne.
See on oluline, et mõista miks mõned välja pakutavad “lahendused” õpilaste olukorra parandamiseks tegelikult lihtsalt ohtlikud. Väga tihti kostab hääli, et õpilaste koormust tuleb vähendada, õppekavasid lihtsustada jne. Tegelikkuses lükkaks see probleeme lihtsalt edasi – õpilased jõuavad varem või hiljem tööturule ning oleks konkurentsivõimetu haridustasemega siis veel suurem probleem. Lihtsalt mitte kooli probleem. Õppe- ja ainekavadel ning õpilaste koormusel pole tegelikult häda midagi. Õpilased ei vaja paremini hakkama saamiseks lihtsamat õppekava, vaid õpetajate tuge. Stressis, üle töötanud ja igal aastal vahetuvatel õpetajatel pole lihtsalt võimalik seda pakkuda.
Ma ei taha praegu väga laskuda sellesse kui palju probleeme on koolil lapsevanemate ja laiemalt ühiskonna ootustele vastamisega. Ühest küljest on neil ju õiguski, sest seadused näevad ju igasuguseid asju ette? Küll aga tahan ma korraks peatuda hariduskorralduse suhtumisel. Võtke lahti Haridusministeeriumi veebileht ning vaadake töökoormuse all ägava õpetaja pilguga mis tegevused on ministeeriumil plaanis õpetajatele ja koolijuhtidele (https://www.hm.ee/et/tegevused/opetaja-ja-koolijuht). Kõik sellel lehel karjub sulle näkku – „sa oled lihtsalt ebapädev!“, „sa pead end rohkem koolitama!“, „sinu kompetentsi tuleb tõsta!“.
Ma arvan, et ma ei ole üldse ainuke, kes näeb sellises suhtumises konkreetselt kiusamiskäitumist – laduda inimestele selga kaugelt üle jõu käivad ülesanded ning süüdistada neid siis saamatuses ja rumaluses. (Jah, ma tean, ma võiks veel palju halvemini öelda.)
Lühidalt – seni, kuni ei saada normaalseks õpetajate koormust, on kõik see kontrolltööde arvude, õppekavade, hindamiste, eksamite, õppemeetodite, digivahendite, koolitamiste jne teemaline tants ja trall asendustegevus. Kõik need pidevad uuringud, juhised ja mõõdikud aga mõttetu mikromanageerimine. Ning kuna kõik see toimub laste tuleviku ja vaimse tervise arvelt, on see lihtsalt jälk. Kuni me ei suuda tegelikku probleemi lahendama hakata, jäävad inimesed koolist lahkuma ning nii õpetajad kui ka lapsed läbi põlema.
Me vajame väga radikaalset muudatust valitsemiskultuuris. Jah, raha ka, aga … Sa ei saa ükskõik mis rahaga sundida inimesi teha rohkemat kui nad tegelikult suudavad. Iga seadusega pandud kohustus peab tulema ka kindla teadmisega kust tuleb selle kohustuse täitmiseks vajalik ressurss. Teadmistepõhine otsuste tegemine tähendab muu hulgas ka seda, et meil on kindlal alusel teadmised mis on reaalselt võimalik, mis mitte – vastasel korral muudame me terved valdkonnad lihtsalt tegutsemisvõimetuks. Me võime ju koputada rahvana enda rinnale kui tublid me oleme ja kuidas me teeme asju mitu korda odavamalt kui suurriigid, kuid kõigel, eriti inimvõimetel, on piirid. Ning kõik asjad siin maailmas, ükskõik kui väga me neid ei tahaks ja kui õigeks ei peaks, polegi võimalikud. Ja ma ei räägi ainult haridusvaldkonnast.