Juba aastaid on iga natukese aja tagant jõudnud ajakirjandusse mõni kogemuslugu Eesti kooliga, mis järgib tüüpilist mustrit – on laps, kellel on koolis probleemid, kool ei tule lapsega toime, kommunikatsioon vanemate/kooli/spetsialistide ei ole pehmelt öeldes just kõige tulemuslikum ning lapse jaoks lõppeb see kooli vahetusega, kus on väiksemad klassid ning lapsel saab olema parem. Artikkel lõppeb osapoolte ja/või spetsialistide kommentaaridega mida kõike valesti (ja vahel ka õigesti) tehti.
Kõik need artiklid on jätnud mulje, et see on lihtsalt tehnika küsimus – kui oleks tehtud kõike õigesti, poleks probleemi olnudki. OK, vanematele ja erinevatele kolmandatele osapooltele võib ju andeks anda, aga õpetajad? Nemad on ju spetsialistid ja peaks teadma kuidas sellistes olukordades käituda ja mida lapsega teha? Miks nad ei tee? Nad ei tea ja neid on vaja koolitada? Miks nad üritavad last enda kaelast ära saada, poevad bürokraatia ja kantseliidi taha ning keelduvad võimalusel isegi teemat arutamast?
Teadjamatele ei ole saanud märkamatuks jääda, et õpetajate ja kooli käitumises on muster. Ja ei, see ei näita õpetajate saamatust, oskamatust, ebakompetentsust või pahatahtlikkust. Selline käitumine on omane püsiva stressi seisundis toimetavatele inimestele.
Ülekoormusest tingitud stress ei ole lihtsalt see, et sul on rohkem tööd kui sa jõuad ära teha ning sa oled selle pärast mures. Ükskõik missugune püsiv stress (mh ka positiivne) viib füüsiliste muutusteni organismis – ärevuse ja depressioonini ning stressi tekitavate olukordade vältimine muutub organismile olulisemaks kui miski muu. See ei ole valik, see on elementaarne ellujäämisinstinkt ja muudab oluliselt viisi, kuidas inimene käitub ja maailma näeb.
Mõõdukas stress on õpetaja töö olemusse juba sisse kirjutatud. Erinevatest keskkondadest pärit lastega tegelemine ja nende vanematega suhtlemine, erinevate lähenemiste ja meetodite katsetamine, oma professionaalsete valikute ning eneseväärikuse kaitsmine jne on õpetaja töös vältimatult stressi tekitavad väljakutsed. Mõõdukast stressist on võimalik üle olla, kui see pole pidev. Juba läbi põlenud ning ärevuse ja depressiooniga võitlev inimene väldib aga kõiki stressi tekitavaid olukordi, mida ta iganes saab. Ka neid, mis oleks tegelikult vajalikud oma töö hästi tegemiseks. Kompetentseks õpetajaks olemine nõuab ressurssi – aega ja närve. Just nendest ajakirjandusse jõudnud lugudest saab aimu, et olulisel osal Eesti õpetajatest pole enam aastaid kumbagi.
Õpetajad ei ürita problemaatilistest lastest lihtsalt lahti saada vaid üritavad ellu jääda ja mitte enda olukorda hullemaks teha. Suhtlemisel silmast silma probleemidest rääkimise asemel e-posti või sootuks kantseliiti genereerivaid kolmandaid isikuid eelistav õpetaja pole mitte ülbe vaid üritab stressi ja ärevust süvendavat olukorda vältida. Lapsevanemate soove, spetsialistide soovitusi ning paraku ka šarlatanide kooli imbumist ja ametnike kiusamist ignoreeriv õpetaja pole mitte ebakompetentne vaid tal lihtsalt puudub vaimne ressurss selle kõigega tegeleda ning oma pedagoogilisi valikuid selgitada ja kaitsta.
Kostmas on hääli, et õpetajad vajavad lihtsalt paremat vaimse tervise teemalist koolitust ning abi. See võib tunduda ju hea idee, aga esiteks ei ole põhjuste asemel tagajärgedega tegelemine kunagi väga mõistlik ning teiseks võin ma juba ette ennustada mis juhtub. Iga professionaalne psühholoog või psühhiaater ütleb kroonilise stressi all kannatavale inimesele esmalt üht – kui vähegi võimalik, tuleb stressi allikast eemalduda ja keskkonda vahetada. Ja seda tuleb teha mitte paariks kuuks või aastaks, vaid soovitavalt ikka püsivalt. Las ma ütlen selle välja nii, et see oleks tõesti selge – kui tüüpiline Eesti õpetaja peaks saama professionaalset psühholoogilist abi, saab ta esimese asjana tungiva soovituse koolist lahkuda.
Eesti Haridustöötajate Liidu andmetel on 60% õpetajatest selle järelduseni juba jõudnud ning kaalub töölt lahkumist. 92% Eesti õpetajatest on kogenud läbipõlemist ning 23% töötab pideva kurnatuse seisundis. Meil pole ühiskonnana enam mitte mingit võimalust loota, et probleem kuidagi iseenesest või mingi (peen)häälestuse abil kaoks. Meil pole isegi seda lootust, et süsteemi kokku kukkumist õnnestub vältida ja ma soovitan täiesti tõsiselt võtta Eesti Haridustöötajate Liidu esimehe Reemo Voltri hoiatust, et vanematel tuleb laste õpetamisega ise tegelema hakata.