Hiljuti ilmunud inimarengu aruanne tõstis ka noorte inimeste vaimse tervise valimiskampaania teemaks, kuid järgnenud arutelu ja lubadused on valmistanud tõsise pettumuse. Kõigi poliitikute suust ja sulest tuleb tavaline ümmargune jutt: „toetame programme“, „töötame välja strateegia“, „eraldame“, „kohustame koole“ jne. Ja muidugi „rohkem psühholooge kooli“, sest vaimse tervisega tegelevad ju nemad? Mida rohkem ma neid arutelusid kuulan ja loen, seda rohkem veendun, et inimesed ei saa tegelikult üldse aru, millest nad räägivad. Isegi eksperdi nime all esinevad inimesed paistavad tõsimeeli uskuvat, et kooli probleem on selles, et seal on liiga vähe vaimse tervise spetsialiste.
Eesti koolis on aastal 2023 tegelikult ainult üks reaalne lahendamist vajav probleem – meil pole enam piisavalt inimesi, kes sooviksid olla õpetajaid. Tallinna Reaalkooli õppealajuhataja Madis Somelari kommentaaris Eesti Päevalehele (20.02.2022) peegeldub juba aastaid paljude Eesti koolide argipäev (ei, see pole liialdus):
„Minu õe lapsele annab eesti keelt ja kirjandust kehalise kasvatuse kvalifikatsiooniga õpetaja, matemaatikat käsitööõpetaja, füüsikatunde aga terve sügise vältel ei toimunudki, sest koolil ei olnud õpetajat võtta. Kõigil juhtudel oli tunnistusel hinne, ka füüsikas.“
Mulle jääb sügavalt arusaamatuks, miks räägitakse alles kokku kukkuma hakkavast haridussüsteemist, kui õpetajate puuduse tagajärg on juba praeguste koolilõpetajate eksamitulemustele otsa vaadates täiesti ilmne. TalTechi õppeprorektor Hendrik Volli võttis kommentaaris Eesti Päevalehele (23.11.2022) eelmise aasta riigieksamite tulemused kokku:
„Eelmisel aastal lõpetas gümnaasiumi aastakäik, kelle sünniaasta oli 2003. Tol aastal oli Eestis sünde u 13000. Üheksateist aastat hiljem, 2022. aastal olid nendest noortest suutelised laia matemaatika eksami sooritama vähemalt 50 punktile 100-st võimalikust ehk hindele 3 kõigest u 2500 abiturienti. See on alla 20% kogu 19 aastat tagasi sündinute aastakäigust.“
Juba praegu on tuhandete noorte koolilõpetajate reaalsus see, et neile antud haridus on maailmas iseseisvalt hakkama saamiseks ja oma unistuste täitmiseks pehmelt öeldes ebapiisav. Probleemid vaimse tervisega, koolisüsteemist ja tööturult väljalangemisega on sellesse sisse kirjutatud.
Kooliharidus ei ole lihtsalt teadmised geomeetriast, termodünaamika seadustest ja Vargamäe Andrese võitlusest maaga. 21. sajandil on kooliharidus vältimatu eeldus sellele, et oleks rahuldatud meie baasvajadused – vajadus mõista maailma toimimist ning selles iseseisvalt hakkama saada (psühholoogid nimetavad neid keeruliste nimedega: kompetentsi ja autonoomia vajadus). Kooliharidus moodustab ülimalt olulise osa vundamendist, mis teeb meid iseseisvaks, vastutust võtvaks ning maailma mitte kartvaks inimeseks. Kui ükskõik missugused baasvajadused on rahuldamata, on probleemid paratamatud. Noorte inimeste erakordselt halb vaimne tervis on tagajärg ja kehv haridus on põhjus, mitte vastupidi.
Noored pole rumalad ja nad saavad väga hästi aru, kui neid on eluks vajalikest teadmistest ja oskustest ilma jäetud. Juba algklasside õpilane saab väga hästi aru, kui igal aastal suure klassi ees vahetuvatel õpetajatel lihtsalt pole nende jaoks aega ning rumalaks olemise hirm leiab väga tõenäoliselt väljundi käitumisprobleemides. Põhikooli õpilane mõistab ülihästi, kui tema unistus „Rakett 69“ saatesse saada pole kunagi määratud täituma, sest juba mitmendat aastat pole tal isegi matemaatikaõpetajat, emakeeleõpetaja on juba mitu kuud „haige“ ning frustratsioon muutub kergesti püsivaks masenduseks.
Isegi kui noorel õnnestub üle elada pettumus paremate gümnaasiumide katsetel läbi kukkumise pärast ning mingi kool keerulise teismeea ja ärevushoogude kiuste lõpetada, teeb ülikooli sisseastumine või tööturule sisenemine noorele lõplikult selgeks – väga paljud uksed on tema jaoks igavesti suletud. Seda juba sel lihtsal põhjusel, et tohutute aukude tõttu hariduses puuduvad tal lihtsalt teadmised, oskused ja sõnavara isegi sellest aru saamiseks, mida temalt tahetakse. Sellises olukorras annab igaühe vaimne tervis alla.
Kuid kogu poliitiline arutelu koolisüsteemi päästmise teemal ja haridussüsteemi juhtimine laiemalt meenutab mulle tüviteksti minu haridusteelt – Ivan Krõlovi valmi „Kvartett“. Palun saagem aru – kui meil pole koolis õpetajaid, pole mitte mingit vahet, missugused on õppekavad, kuidas ja kas üldse pannakse hindeid, keda kui kaua koolis käima kohustatakse jne. Otse vastupidi – nendele asendustegevustele keskendumine muudab koolide olukorda ja noorte tulevikku ainult hullemaks.
Muidugi pole ma selle vastu, et koolis oleks rohkem psühholooge, ja ma annan endale väga hästi aru, et probleemid hariduses pole ainsad, mis noorte vaimset tervist hävitavad. Kuid enne selles suunas jooksma hakkamist tahaks ma näha põhjendatud vastust küsimusele: mitut psühholoogi on vaja, et asendada puuduvat matemaatikaõpetajat?