Uue kooliaasta algus läheneb ja koolid teevad veel viimaseid pingutusi, et leida puuduolevad õpetajad. Üle Eesti on täitmata rohkem kui 100 õpetaja kohta, arvestamata sealjuures kõiki neid, kes juba ülekoormusega töötavad, kõiki olemasolevaid kvalifikatsioonita klassi ees olijaid jpm. Nagu ikka, kõlavad üleskutsed suurendada õpetajate palka, autoriteeti ning ülikooli vastuvõttu, kuid probleem ainult kasvab iga aastaga. Jah, need kõik on olulised asjad, kuid kooli eelkõige vaevav mure on selles, et nõudmised koolile ja õpetajatele on ületanud igasuguse mõistlikkuse piiri ning inimesi, kes sooviks nende nõudmistega rinda pista, jääb aina vähemaks. Seni, kuni me selle murega tegelema ei hakka, ei näe ma kuigi palju võimalusi olukorra paranemiseks.
2021. aasta kevadel toimus Paide Teatri aktsioon „33 kõnet“, mille raames pidas kõne ka koolijuht Indrek Lillemägi. See kõne on saanud kahetsusväärselt vähe tähelepanu, sest selles andis ta suurepärase ülevaate sellest, milline näeb välja kooli vaade ühiskonna nõudmistele. Ma soovitan väga kõigil kogu kõne läbi lugeda ja ma tsiteerin siin vaid kolme lõiku:
„Küll peab kool lahendama ettevõtlikkuse või integratsiooni probleeme, ülekaalulisuse, vaimse tervise või sõltuvustega seotud väljakutseid, õpetama rahatarkust ja silma vaatamist, noa ja kahvliga söömist, kätepesu, programmeerimist, kasvatama enesekindlust, lugemis- ja ligimesearmastust ning muidugi kõike traditsiooniliselt akadeemilist.“
„Iial varem pole me pidanud nii enesestmõistetavaks seda, et laps õpib “Tere!” ütlema, teistele silma vaatama, muinasjutte kuulama, süüa tegema, jooksma, pliiatsit hoidma koolis, mitte kodus. Iial varem pole meil olnud nii kõrgeid ootusi oma elustandardile ja seekaudu ka teadmistele ja oskustele, mille abil olla globaalselt konkurentsivõimeline.“
„See, mis päriselt seest sööb, koolist lahkuma sunnib ja läbi põletab, on sügav ja põhimõtteline ootuste ning ressursside klappimatus.“
See ülesanne, mille me oleme kooli ja õpetajate ette pannud, pole tegelikult täidetav. Selline kool, kuhu me lükkame ühest otsast sisse lapsed, kes ei oska kuulata, silma vaadata ja joosta, ning mille teisest otsast annavad seal töötavad hüperprofessionaalid meile tagasi enesekindlad, rahatargad ja programmeerida oskavad globaalse konkurentsivõimega teadlased ja insenerid, pole lihtsalt võimalik. Ning neid inimesi, kes sooviksid proovida kuidas nende läbi põlemine selliste nõudmistega töökeskkonnas välja näeks, pole meil enam kuigi palju järgi jäänud.
Selline vaade kooli ja õpetajate kohustustele pole tekkinud viimastel aastatel, vaid on pika protsessi tulemus. Kooli ja õpetajate vastutusekoorem on tervete aastakümnete jooksul suurenenud väikeste tükikeste haaval ja kindlasti parimate kavatsustega. Organisatsiooni juhtimises tuntakse seda nähtust kohustuste hiiliva kasvuna (inglise keeles responsibility creep) – kohusetundlike inimeste või üksuste ülesanded ja vastutus suurenevad vähehaaval pika aja jooksul, kuni nad selle koormaga enam toime ei tule ning asjad lagunevad koost. See seletab näiteks ka väga hästi miks kõik senine tegelemine seaduste, koolikorralduse, õppekavadega jne kuidagi tulemust ei taha anda. Juba kohustustega ülekoormatud süsteemis saab teha ainult kahte asja – vähendada koormust või suurendada ressursse. Kõik muud muutused lihtsalt suurendavad veelgi inimeste koormust ning teevad asja ainult hullemaks.
Tragöödia on selles, et suurem osa oma lapsi kooli saatvatest inimestest pole seda kõike koolilt kunagi eeldanudki. Suurem osa lapsevanematest õpetab ise oma lapsed “Tere!” ütlema ning noa ja kahvliga sööma. Suurem osa lapsevanematest teab, et ainult nemad vastutavad oma laste eest ning see on nende ülesanne oma lapsi kasvatada, hoolitseda nende vaimse tervise, väärtushinnangute, ligimesearmastuse ja enesekindluse eest. Lapsevanemad vajavad kooli eelkõige selle ainsa asja pärast, mida neil endil on praktiliselt võimatu oma lastele anda – laiapõhjaline akadeemiline põhiharidus.
Me oleme aga jõudnud punkti, kus on ilmne, et oluline osa koolidest ei suuda ka enam seda vajalikul tasemel pakkuda. Üle Eesti sagenevad juhtumid, kus lapsevanemad avastavad, et nende laste haridustase jätab pehmelt öeldes soovida. Viiendasse klassi mineval lapsel on juba viies klassijuhataja ning vaevu eelmisega kevadeks ära harjuda jõudnud laps ei suuda jälle õppimisele keskenduda. Seitsmenda klassi lapsele annab matemaatikat inimene, kes ei saa õpetamisega lihtsalt hakkama, aga kedagi teist ka pole. Ning ootamatult selgub, et üheksandasse klassi mineval lapsel pole ühtegi keemia tundi seni olnudki. Jah, on lapsevanemaid, kes vaatamata sellele eraõpetajate toel jne olukorraga hästi toime tulevad, kuid isegi nemad mõistavad – sellise üldise põhihariduse tasemega ei saa me senisel tasemel ühiskonda varsti enam lubada.
Kuid arusaadavalt on järjest rohkem ka lapsevanemaid, kes avastavad hoopis midagi muud – seda, et neil ongi õigus näpuga kooli peale näidata. Kevadel sai ka laiem üldsus teadlikuks 9. klassi lõpetajate kehvadest tulemustest matemaatika eksamil ning ühe anonüümseks jääda sooviva kooli taustalugu oli järgnev.
9. klassiga sügisel tööd alustav matemaatikaõpetaja leidis õige varsti, et tööst ei tule suurt midagi välja – osa õpilastest eelistas tunni kuulamise asemel telefonides olla ning segasid sellega kogu klassi. Rääkimine tulemusi ei andnud ja õpetaja tegi ettepaneku telefonid tunni ajaks kokku korjata, kuid õpilased leidsid, et tegemist on räige inimõiguste rikkumisega. Kool püüdis suhelda ka probleemsete laste vanematega, kuid need leidsid, et see on õpetaja enda asi kuidas ta end kehtestab. Õpetaja jäi endale kindlaks, kuid seda tegid ka matemaatika õppimisele telefoni eelistavad õpilased ning boikoteerisid edaspidi tundi. Kevadel kukkus tunde boikoteerinud seltskond eksamil läbi ning lapsevanemad tulid nõudma õpetaja vastutusele võtmist.
Ma ei näe olukorra parandamiseks mingit muud võimalust, kui sellele kohustuste kooli kaela liikumise protsessile pidurit tõmmata ja ka tagasikäik anda. Lapsevanematena saame me kõik alustada iseendast ning mõelda milline saab olla meie panus. Nagu ka Indrek Lillemägi, kutsun ma üles lapsevanemaid kooli minema. Ja muidugi mitte õpetajaid õpetama, vaid neid toetama ning olema nendega solidaarsed. Meil ei ole õpetajaid ülearu ja me peame hoidma neid, kes meil veel on. Hea algus on seegi, kui me suudaks tegeleda ise asjadega, millega kool tingimata tegelema ei pea. Kas see on ikka õpetaja mure, kui su lapsel on klassis konflikt naabri lapsega? Või oleks mõistlikum hoopis ise naabriga rääkida?
Head peatset kooliaasta algust!