Umbes 50ms jooksul, nii kiiresti kui näolihased üldse liikuda suudavad, läks proua nägu laiale naerule:
– “Oi, pojake! Tere tulemast meie kooli! Kas te kohvi soovite? Meil on seal küpsist ka!”
Selle käitumise põhjused hakkasid mulle kohale jõudma alles pisut hiljem ja nüüd mõistan ma ka hiljem õpetajate tubades kohatud suhtumist suurepäraselt.
Selle aasta 25. mail, kui haridustöötajate puuduse, palga, töökoormuse, läbipõlemise jne teema oli ikka täiesti ventilaatoris juba, toimus Paides pidulik üritus, kus tutvustati nelja asutuse koostöös valminud suurteost, mille kallal oli tehtud tööd tervelt kaks aastat – vileuus haridusjuhtide kompetentsi- ja karjäärimudel.
Dokumendid on juba iseenesest lugemist väärt (validooli võib saada hiljem minu käest) – näiteks ei sisalda kompetentsimudel kordagi sõnu “kool” või “õpilane”. Kuid krooniks kõigele teatas Haridus- ja teadusministeeriumi kantsler, et nüüd saab ministeerium korralikult tööle hakata – „Nüüd, kui see mudel on välja töötatud, hakkab ministeerium töötama välja selle rakendusplaani“.
https://opleht.ee/2023/06/valminud-on-haridusjuhi-kompetentsi-ja-karjaarimudel/
Minu esimene mõte – kas keegi ütleks nendele inimestele, et “Maailm kontoris” blogi pole õpik?
Minu teine mõte – mis te teete nalja või?!?!
Minu kolmas mõte – kas midagi jõhkramat on võimalik välja mõelda?
Haridus- ja teadusministeerium näitas, et on ikka ja üllitas päev pärast 10.11.2023 toimunud õpetajate streiki uudise näitamaks, et õpetajaid on kuulda võetud ja töö teema kallal käib endiselt palehigis – „Ministeerium leppis koolijuhtide ühendusega kokku karjäärimudeli ja juhtimiskvaliteedi tõstmise tegevuskava loomises“.
Millegi pärast tuleb neid uudiseid lugedes mulle kogu aeg meelde haiglastseen Šveikist, kus tühjaks pumbatud magudega simulandid arutavad, mil viisil on kõige parem pekikõrneid valmistada.