Õpetajate streiki ära hoida ei õnnestunud, kuid selle ümber toimuv on käivitanud diskussiooni, et kas palk on ikka üldse see probleem, mis lahendamist vajab? Kuidas on see seotud kõikide nende muude probleemidega, millest õpetajad ka räägivad? Kuidas peaks palk aitama ületöötamise ja läbipõlemise vastu? Või kiusavate vanemate vastu? Mina ütleks, et palga probleem vajab vaieldamatult lahendamist, kuid baasprobleem on kindlasti mujal ja palju sügavamal.
Maailma ajakirjandust lugedes jääb silma, et me pole oma õpetajate puuduse probleemiga üksi. Kogu lääne kultuuriruum on vähem või rohkem hädas sellega, et õpetajate vanus kasvab, nad lahkuvad töölt, järelkasv pole piisav ning olemasolevad õpetajad on ülekoormatud ja hädas laspevanematega. See ei jäta tõlgendamiseks kuigi palju ruumi – meil võib olla riigiti ka unikaalseid probleeme, kuid on midagi, mis ühendab meid kõiki. Keskne probleem on tegelikult lihtne ja vastab väga hästi küsimusele – kust tuleb õpetajate koormus?
Kogu maailmas kasutusel oleva massihariduse idee põhineb sellel, et üks inimene saab õpetada korraga paljusid – õpetaja selgitab midagi ühe korra ja sellest saavad aru paljud kuulajad. Et see üldse toimida saaks, on vaja, et klassis olevad õpilased oleks sarnase taustaga – soovitavalt sama emakeel ja sõnavara, sarnane kultuuritaust jne. See oli veel 20. sajandi lõpul tavaline, kuid praegu on klassides väga palju kirjum seltskond. Erinevad emakeeled ja kultuuritaust on täiesti tavalised nähtused, kuid ka sama kultuuriruumi lapsed on erinevamad. Iga asja selgitamine samale hulgale õpilastele vajab rohkem vaeva ja aega. Sellest lihtsast muutusest meid ümbritsevas maailmas üksi piisab, et klassid peaksid praegu haridustaseme säilitamiseks olema oluliselt väiksemad ja õpetajaid oluliselt rohkem kui 30 aastat tagasi. Aga isegi katseid selles suunas liikuda teevad ainult väga üksikud riigid, sest meil on veel teine suur probleem.
Me elame asjastul, mida iseloomustab tohutu usk teaduse ja tehnika progressi. Ühiskonnas domineeerib arusaam, et me saame endale absoluutselt kõike kümneid kordi rohkem lubada kui minevikus, sest … lihtsalt teadus ja tehnika. See, et inimese bioloogia on samaks jäänud, lapse areng kestab ikka sama kaua läbides samu etappe, meid väga ei sega. Me usume ikka, et me oleme nii palju targemad ja võimsamad ning et õpetajad ei tee lihtsalt lapsi palju targemaks kui minevikus, vaid suudavad võtta ühiskonnalt ka kõik need teised laste kasvamisega seotud ülesanded. Sellisele ühiskonnale on väga raske maha müüa ideed, et meil oleks millegi jaoks vaja palju rohkem ressurssi kui minevikus.
Küll aga on selle ära tabanud kõiksugu šarlatanid ja muidu müügimehed, kes toidavad meie usku oma lubatustega – “Tegelikult saaks õpetajad hakkama küll ja rohkemgi veel, kui nad ainult kasutaks kõiki neid meie müüdavaid 21. sajandi teaduse ja tehnika saavutusi!”. Loomulikult leiavad need saavutused ühiskonna survel tee ka kooli, kuid kuna need ei tööta, tekitab see pettumust nii ühiskonnas kui tapab õpetajate moraali. Selle sõnastas suurepäraselt Doris Santoro, haridusteaduste professor Bowdoin kolledžis, kes andis aasta tagasi New York Times’ile kommentaari õpetajate puuduse teemal USAs. Seda kommentaari jagasid õpetajad üle maailma ning see läks kergelt viraalsekski:
Õpetajad pole ainult läbipõlenud ja alatasustatud, vaid ka demoraliseeritud. Neil palutakse õpetamise nimel teha asju, millel pole nende meelest midagi pistmist haridusega ning mis kahjustavad nii õpilasi kui ka õpetaja kutset. Õpetajad ei näe oma töös enam seda, mis tegi töö nende jaoks tegemist väärivaks. Just see on põhjus, miks me kuuleme nii palju repliike: “Ma ei jäta õpetajaametit. Õpetajaamet jättis minu.”
Nii meie kui ka terve kultuuriruumi probleem on see, et me elame üle oma võimete – me soovime asju, mida me tegelikult endale lubada ei saa. Enamasti mõeldakse üle võimete elamise all küll raha ja/või loodusressursse, kuid hariduses ületavad me soovid ka inimvõimete piire. Tõsi, Eesti probleem paistab olevat keskmiselt suurem, aga ma näen siin mitut selget põhjust.
Esiteks muidugi raha. Päris selgelt on näha, et ühiskonna “vähema raha eest rohkem!” survele suudetakse paremini vastu seista neis riikides, kus õpetajatel on selleks ressurssi. Parem sissetulek võtab õpetajatelt maha väga palju igapäeva stressi, millest vabanevat vaimset energiat saavad nad kasutada oma töö tegemiseks ja iseenda õiguste eest seismiseks. Aga meil on ka teine ja märksa hullem probleem – meie ABS ehk Administratiiv-Bürokraatlik Süsteem.
Eesti hariduse ABS on nimelt asunud seisukohale, et kõik see, mida ühiskond oma optimismipuhangutes ette kujutab ja rohkemgi veel, on siiski täidetav. Selleks tuleb vaid vastu võtta õiged seadused ja määrused, töötada välja plaandid ja kavad, luua materjalid ning mis kõige olulisem – õpetajaid piisavalt koolitada. Süsteem, mis peaks tegelema juhtimise ja oma valdkonna koormuse vähendamisega, tegeleb väga konkreetselt risti vastupidisega ning mõtleb igaks juhuks ülesandeid juurdegi. Õpetajate hiigelkoormus on tuleb väga selgelt sellest, et ühiskonnana nõuame me neilt ABS-i abil rohkemat kui õpetajatel tegelikult ressurssi on.
Haridus ei ole oma töökoormusega probleemiga tegelikult üksi ja on ainult osa suuremast probleemist. Lugege Eesti Ekspressist natuke aega tagasi ilmunud lugu, kuidas töötajate põuas politsei töötab viimase piiri peal. Lugege Levilast miks lahkuvad arstid. Lugege neid kümneid viimastel aastatel ilmunud lugusid, kuidas meil pole enam inimesi, kes sooviksid olla perearstid. Liiga paljudes nendes lugudes kõlavad täpselt samad refräänid. Näiteks see, kuidas aastast aastasse ainult suureneb kohustuste hulk, kuid ressursse jääb aina vähemaks ning ainuke, mida inimesed nii ABS-ilt kui ka üldsuselt kuulevad, on “Töötage efektiivsemalt!”. Veelgi hirmutavam on see, kui paljudes nendes lugudes kõlavad endiste töötajate sõnad “ükskõik mis raha eest ja ükskõik mis muu töö, aga mitte enam arst/õpetaja/jne”. Inimesed lihtsalt ei jaksa enam vastatata ühiskonna ja bürokraatia ootustele, lahkuvad ning me oleme tegelikult päris pika protsessi tulemusena jõudnud punkti, kus toimuvat lagunemist ei õnnestu enam kuidagi varjata.
Jah, meil on vaja kohe võtta midagi ette täiesti üle käte läinud ABS-iga. Jah, meil on kohe vaja tegeleda ühiskonna toimimiseks vajalike valdkondade palkadega. Me ei saa ja ei tohi ühiskonda rajada sellele, et inimesed tegelevad ühiskonna käigus hoidmisega eelkõige entusiasmist ja kohusetundest. Aga ma arvan, et meil on just ühiskonnana vaja vaadata ka peeglisse ning tunnistada, et asi on ka meie ülbuses ja rumaluses – me ei saa endale lubada seda kõike, mida me soovime. ABS ei tööta (jumal tänatud!) päris autonoomselt ja täidab ikkagi ka ühiskonna tellimust.