Author Archives: Hasso

19. aprillil Postimehes ilmunud Heido Vitsuri arvamusartiklis oli lõik:

„Pool sajandit tagasi oli mul võimalik saada oma kursusekaaslaselt, kelle ainukeseks arvutusmasinaks oli algul arvelaud ja hiljem klahvarvuti, teada mistahes külakooli mistahes kulutuste suurus mistahes artiklite lõikes, aga ka õpetajate arvu, nende koormuse, õpilaste ja klasside (sealhulgas liitklasside) arvu jne, et neid andmeid siis maakondade lõikes omavahel võrrelda. Muuseas, ta oli rahandusministeeriumis ainuke, kes tegeles üldhariduskoolide finantsidega.“

Aastal 2024 on Haridus- ja teadusministeeriumis, vaatamata kõigi aegade suurimale töötajate arvule, segadus miks ja mille alusel keegi mingeid summasid haridusrahast saab. Et üldse mingit sotti saada, et kuhu Eesti haridusraha kulub, tuli palgata pooleks aastaks endine haridusminister analüüsi tegema. Ning kuigi lõppanalüüs oli parem ja informatiivsem kui ma kartsin, on ka see kõigest väga üldine helikopterivaade. Continue Reading →

Kui ma tegin ülikoolis õpetajakoolituse vaatluspraktikat, juhatati mind (50-le lähenevat meest) ühel varahommikul ühe Tallinna kooli õpetajate tuppa ootama õppejuhti, kes mulle kooli tutvustama pidi. Õpetajate toas istus üksinda vanemas eas pedagoog, kes mind nähes tõusis püsti ning tuli minu juurde. Kuigi ta oli minust lühem, tegi ta oma parima, et jätta mulje, nagu vaataks ta mulle ülevalt alla ning küsis surmtõsise näoga:

– „Mis te olete ministeeriumist või?“.

Ma olin nii ehmunud, et ilmselt läks mul natuke aega, kuni ma sain suust välja:

– „Ee … ei, ei … Ma tulin praktikale. Ma õpin õpetajaks.“

Umbes 50ms jooksul, nii kiiresti kui näolihased üldse liikuda suudavad, läks proua nägu laiale naerule:

– “Oi, pojake! Tere tulemast meie kooli! Kas te kohvi soovite? Meil on seal küpsist ka!”
Continue Reading →

Uue kooliaasta algus läheneb ja koolid teevad veel viimaseid pingutusi, et leida puuduolevad õpetajad. Üle Eesti on täitmata rohkem kui 100 õpetaja kohta, arvestamata sealjuures kõiki neid, kes juba ülekoormusega töötavad, kõiki olemasolevaid kvalifikatsioonita klassi ees olijaid jpm. Nagu ikka, kõlavad üleskutsed suurendada õpetajate palka, autoriteeti ning ülikooli vastuvõttu, kuid probleem ainult kasvab iga aastaga. Jah, need kõik on olulised asjad, kuid kooli eelkõige vaevav mure on selles, et nõudmised koolile ja õpetajatele on ületanud igasuguse mõistlikkuse piiri ning inimesi, kes sooviks nende nõudmistega rinda pista, jääb aina vähemaks. Seni, kuni me selle murega tegelema ei hakka, ei näe ma kuigi palju võimalusi olukorra paranemiseks. Continue Reading →

14.06.2023 kirjutas Eesti Õpilasesinduste Liidu juhatuse esimees Ats Mattias Tamm Eesti Pävalehe artiklisse read:

„On aga lubamatu süüdistada eksamite tulemustes õpilasi olukorras, kus ei kukkunud läbi mitte mõni üksik õpilane, vaid pool üheksandikest. See näitab koolipoolset tegemata tööd. Kas ei ole tagatud õpilastele piisavalt head tuge aine õppimiseks või ei tekita õpetaja õpilastes motivatsiooni õppida. Õpimotivatsioon ei ole midagi, millega sünnitakse või mida õpilane omal vabal tahtel pidevalt muuta saab, vaid midagi, mille peab tekitama õpilases õpetaja.“

Mul on kahju, aga ma olen sunnitud teatama, et Teid on petetud – maailm ei tööta nii.
Continue Reading →

Õpetajate ülekoormuse ja läbipõlemise probleem on saanud küll tähelepanu, kuid sügis algab ilmselt õpetajate streigiga, sest ma ei näe ühtegi märki, et keegi õpetajate probleemidega tegelikult tegeleks. Veel halvemgi on see, et inimesed, kes peaksid lahendustega tegelema, ei paista ei probleemi olemust ega tõsidust mõistvat.

Juba aastaid on iga natukese aja tagant jõudnud ajakirjandusse mõni kogemuslugu Eesti kooliga, mis järgib tüüpilist mustrit – on laps, kellel on koolis probleemid, kool ei tule lapsega toime, kommunikatsioon vanemate/kooli/spetsialistide ei ole pehmelt öeldes just kõige tulemuslikum ning lapse jaoks lõppeb see kooli vahetusega, kus on väiksemad klassid ning lapsel saab olema parem. Artikkel lõppeb osapoolte ja/või spetsialistide kommentaaridega mida kõike valesti (ja vahel ka õigesti) tehti.

Continue Reading →

Ma olen aastaid rääkinud, et kuigi Eesti kool vajab hädasti juurde raha, ei piisa sellest kooli probleemide lahendamiseks. Kuna ma olen pidanud ikka ja uuesti seletama miks ma nii arvan, panen enda elu lihtsustamiseks need mõtted kirja – äkki piisab tulevikus viitamisest?

Natuke tausta. Olen kolme koolitüdruku isa, IT firma arhitekt, saan sel aastal 50 ja tegin mõned aastad tagasi läbi informaatikaõpetaja magistriõppe 1. aasta. Pooleli jäi õpe mitmel erineval põhjusel, kuid avalikkuse jaoks on oluline üks – ma ei näe end enam kooli minemas, sest ma ei ole nõus niivõrd halvas keskkonnas töötama.
Continue Reading →