Mure noorte inimeste vaimse tervise pärast on kasvanud paanikaks. Meditsiinisüsteemi eesliinile lükatud toimuvat praegu kõige lähemalt ning minagi tunnen mitut, kes ütlevad, et nende kabinetti siseneb iga päev teiste patsientide seas ka mõni psüühikaga kimpus noor. See ei ole enam lihtsalt suur probleem, see on epideemia. Avalik arutelu keskendub nutiseadmetele ja sotsiaalmeediale, kuid ma olen päris kindel, et see pole tegelikult meie suurim probleem. Peamine probleem on selles, et me elame ühiskonnas, kus me oleme lakanud andmast noortele vajalikke teadmisi ja oskusi, et vaimse tervise probleeme ära hoida ning nutiseadmed ja sotsiaalmeedia on kõigest üks tükk pusles. Continue Reading →
Eesti kool vol 5
Õpetajate streiki ära hoida ei õnnestunud, kuid selle ümber toimuv on käivitanud diskussiooni, et kas palk on ikka üldse see probleem, mis lahendamist vajab? Kuidas on see seotud kõikide nende muude probleemidega, millest õpetajad ka räägivad? Kuidas peaks palk aitama ületöötamise ja läbipõlemise vastu? Või kiusavate vanemate vastu? Mina ütleks, et palga probleem vajab vaieldamatult lahendamist, kuid baasprobleem on kindlasti mujal ja palju sügavamal.
Maailma ajakirjandust lugedes jääb silma, et me pole oma õpetajate puuduse probleemiga üksi. Kogu lääne kultuuriruum on vähem või rohkem hädas sellega, et õpetajate vanus kasvab, nad lahkuvad töölt, järelkasv pole piisav ning olemasolevad õpetajad on ülekoormatud ja hädas laspevanematega. See ei jäta tõlgendamiseks kuigi palju ruumi – meil võib olla riigiti ka unikaalseid probleeme, kuid on midagi, mis ühendab meid kõiki. Keskne probleem on tegelikult lihtne ja vastab väga hästi küsimusele – kust tuleb õpetajate koormus? Continue Reading →
Eesti kool vol 3
Hiljuti ilmunud inimarengu aruanne tõstis ka noorte inimeste vaimse tervise valimiskampaania teemaks, kuid järgnenud arutelu ja lubadused on valmistanud tõsise pettumuse. Kõigi poliitikute suust ja sulest tuleb tavaline ümmargune jutt: „toetame programme“, „töötame välja strateegia“, „eraldame“, „kohustame koole“ jne. Ja muidugi „rohkem psühholooge kooli“, sest vaimse tervisega tegelevad ju nemad? Mida rohkem ma neid arutelusid kuulan ja loen, seda rohkem veendun, et inimesed ei saa tegelikult üldse aru, millest nad räägivad. Isegi eksperdi nime all esinevad inimesed paistavad tõsimeeli uskuvat, et kooli probleem on selles, et seal on liiga vähe vaimse tervise spetsialiste.